this site the web
Tants Egiptuses
Baladi. Bälädi tähendab tõlkes minu kodumaad, minu kodukanti, kuid sellel sõnal on veel palju tähendusvarjundeid, näiteks mõeldakse selle all ka kogukonda, kellega samastutakse ja külades elavaid inimesi.
Mahmoud Reda ütles oma meistriklassis, et peamisi Egiptuse tantsustiile on viis: talupojatantsud, beduiinide tantsud, kalurite tantsud, Assuani piirkonna tantsud, Saidi piirkonna tantsud. Bälädi ei kuulu neist ühtegi kategooriasse. Vastupidi, kõik 5 kategooriat on bälädi. Põhimõtteliselt on kogu Egiptuse folkloor bälädi tants.
19.sajandini olid naistantsijad kas ġauazii´d  või awalim´ad ´alima (tõlkes teadlane). ´Alima´d olid õpetatud naised, kes kirjutasid luuletusi, laulsid, komponeerisid muusikat. Nad tantsisid, kuid ainult naistele. Ġauazii´d olid seevastu teistsugused - ei kandnud näokatet, suitsetasid, tantsisid avalikult tänaval, nad pagendati suurlinnadest 19.sajandi keskel. Hiljem on terminit ´alima kasutatud naistantsijate kohta, kes 1940ndatel tantsisid kuulsal Muhhammad Ali tänaval.
Raqs bälädi all mõeldakse Egiptuse tantsustiili, mis kujunes välja 20.sajandil erinevate folkloorsete tantsude põhjal. Kui toimus suurem elanike migreerumine maalt suurtesse llinnadesse (Kairo, Aleksandria jne), toodi endaga kaasa ka traditsioonilised muusikainstrumendid ja tantsud. Linnades hakkas folkloorset muusikat mõjutama läänelik muusika ja läänelikud muusikariistad (akordion, saksofon, trompet jne). Sellest sündiski tunnuslik bälädi kõlapilt.  Algselt oli see lihtsate inimeste tants, mida tantsiti erinevate sotsiaalsete sündmuste puhul, peamiselt naiste poolt naistele. Põhiliselt kasutati tantsus puusatööd, kätetöö oli tantsus kaootiline ja lihtne. Hiljem arenes sellest välja nö linnastunud folk, kui esinema hakkasid soolotantsijad.





Fellahi. Fällähai´d on Kesk - Egiptuses elavad talupojad. Fällähai´d on lihtsad ja lahked inimesed. Tantsus kasutatakse fällähai rütmi, mis on kiire. Tantsus kujutatakse talupoegade igapäevast tööd, näiteks vilja koristust või vee kandmist kannudega. Naiste kostüümiks on suur, alt laienev volgangidega kleit, peas on rätik. 
 





Shaabi. Šaab tähendab tõlkes rahvast, šaabi rahvalikku. Šaabi on ka 1970.aastatel välja kujunenud muusikastiil, mille järgi tantsib praegu kogu Egiptuse rahvas. Šaabi muusika puhul on olulisel kohal laulu sõnad. Laulud räägivad igapäevastest asjadest, poliitikast. Vahel on nad vulgaarsed või naljakad.


Eskanderani ehk Aleksandria ehk melaya leff. Tantsus kasutatakse palju koketeerimist ja jäljendatakse sadamatüdrukute maneere, kes püüavad mehi võrgutada. Tantsud on väga lõbusad ning mängulised. Naised kannavad lühikeste varrukatega lühikest kleiti, väikest rätikut peas ja suurt musta raskest riidest üleviset -  mileia´t. Selle mõõtmed võivad ületada 3 meetrit. Mileia´t on Egiptuses kasutatud kui riietuseset.  Naised on kandnud mileia´t igapäevaselt, kasutades seda korvina, kus toitu või last kanda, sooja samiseks ning enda kombekohaseks varjamiseks. Mileia liff ei ole tants mis pärit Egiptuse suurlinnadest. Selle mõtles välja ning tõi lavale Mahmoud Reda oma trupiga tantsuetenduse jaoks. Mileia iseenesest on rõivaese ning naised ei ole sellega kunagi tantsinud. Vanemates Egiptuse filmides on tantsijad mileia´t küll kasutanud kui riietuseset, tulles sellega lavale, kuid mitte tantsimiseks. Reda hakkas seda oma tantsuetendustes kasutama ning tema laval kujutatav naiskarakter erineb sellest variandist, mida me praegu selle tantsuna tunneme.  Tegemist on ühest küljest folkloorse tantsuga - sellega kujutatakse Egiptuse naise ja selle kultuuri mingeid aspekte, teisest küljest on tegemist teatraalse lavatantsuga, mida pole kunagi väljaspool lava tantsitud.   Paljud arvavad, et on olemas vaid üks mileia tants ja üks lubatud kostüüm selle juurde - see mida kasutas Mahmoud Reda tantsutrupp. Fifi Abdou ja Naima Akif kandsid vanades filmides mileia liff´i tantsides žalla´abija´t. Selline karakter esindab malema´t - ta on aus, austusväärne, töökas naine. Selline, kes võib ka perekonna äri üle võtta, kui selleks peaks põhjus olema. Kui valid tantsimiseks sellise persooni, viska mileia eest X - tähe kujuliselt üle õlgade oma  žalla´abija´le ning tantsi! Mahmoud Reda ja Kaumeya folkloorsed trupid esitasid seda tantsu lühemates kleitides kuna tegevus toimus Aleksandria linnas.  Sellele tuleks mõelda kui suurele sallile  või üleviskele ning mida selle all kanda, ei ole tähtis. Ainuke kostüüm, mida mileia  all ei kanta on kaheosaline kõhutantsu kostüüm. Nii riietatuna ei läinud ükski araabia naine tänavale või turule.
Melaya leff tantsul on mitmeid interpretatsioone. Raqia versioon on väga ninakas, sensuaalne, põhirõhk suhtumisel ja keretööl. Denise Enani tans on nipsakam ja paljude mileia manipulatsioonidega - mässimine, lahti mässimine, avamine. Aida Nour Aleksandriast armastab väga mileia´t, palju on "lendavat loori", vihisev mileia on tähtam  kui tants ise. Kuid üksi nendest ei kasuta närimiskummi, ükski ei kehasta "madalama klassi" naisi. Tegemist on pigem töölisklaasi naistega. Närimiskummi hakkas tantsu ajal esmakordselt kasutama Nadia Hamdi, kes õpetas seda tegema ka Sahra Saidi, mil too Kairos tantsis.


  Haggala. Ḫažälä  tantsustiil on levinud Liibüas ja Egiptuses Sahara kõrbe oaasides elavate beduiinide seas. Sõnale ẖažälä on kaks seletust. Ühe kohaselt tuleb see araabiakeelsest sõnast ´hag´l´, mis tähendab hüplemist. Teise versiooni kohaselt on tegemist kõrbelinnuga haggal, kes lendab üle Sahara kõrbe, kord maandudes ja siis liivalt jälle üles hüpates. Ḫažälä tantsustiili iseloomustagi eriline ẖažälä samm, tantsus rõhutatakse puusade tööd, tants on kiire ja elav sisaldades plaksutusi ja hüppeid (seda viimast peamiselt meeste poolt). Traditsiooniliselt tantsisid mehed suures grupis, neile lisandus juurde naistantsija, kes valis mehe, kellega koos tantsida. Meeste tants meenutab rivitantsu dabket. Vanematel säilinud postkaartidel kannavad ẖažälä´t tantsivad naised lihtsaid pikki kleite, puusadele seotud salliga. 19. saj levisid kostüümid, mil pika kleidi peal kantakse põlle.

Ghawazee.  Ġauazii´d olid Egiptuse kõige kuulsam tantsivaid hõime.  Kuigi nad olid muslimid ning rääkisid egiptlastega sama keelt, peeti neid kohalikest erinevaks. Enamus allikate väitel oli tegemist Pärsia aladelt sisse rännanud romadega.  Ġauazii tantsijad olid eriti populaarsed 18. sajandil, kuni 1834. aastani, mil neid religioossetel põhjustel pagendati Ülem - Egiptusesse. Ġauazii´d elasid kõikides Ülem-Egiptuse suuremates külades ning Niiluse delta linnades oma telkides.  Hõimud rändasid linnast linna ning naised tantsisid turgudel ning tänavatel, et raha teenida. Tihti kutsuti neid esinema rõõmsatele sündmustele, näiteks lapse sünni või pulmade puhul. Ġauazii´d riietusid nagu Egiptuse kesklassi inimesed. Rikkamad neist kandsid siidist rõivaid ja suuri kullast ehteid, müntidega peakaunistusi ning vahel kandsid ġauazii´d ninarõngast. Ġauazii´de riietuses võib näha ka Türgi Osmanite impeeriumi ajastu rõivaid - laiu haaremipükse, mantlit ja pluusit, kaunistatud rätik puusadel.
Nende tantsud on pigem rasked, meelad ja ei ole eriti graatsilised. Tantsus esineb kõiki kõhutantsu elemnte - värinaid, pöördeid, lööke. Tants sisaldas palju kilkeid ja zaġariit´e, tehti seljapainutusi taha ning vahel tantsiti maas. Hüüti publikut kaasa elama ning plaksutama. Seda kõike saatis tsimbalite mäng.


Nuubia asub Egiptuse ja Sudaani piirialadel, Nuubialased on tumedama nahaga kui egiptlased, neil on oma keel ja kultuur. Nuubia tantsu tantsitakse rühmas. Nuubialased on rõõmsameelsed ja kokkuhoidvad. Tantsusamm meenutab
haliiž´i sammu, kuid on aafrikapäraste elementide ja aktsentidega. Tantsus näidatakse tihti meeste ja naistevahelist igapäevast suhtlemist. Rõivad on kirjud ja erksates värvid, nii nagu  sealne arhitektuurgi.


Saidi. Saiidi on tantsustiil, mis on pärit Ülem-Egiptusest, piirkonnast mis kulgeb mööda Niiluse jõge Kairost lõunasse Aswuanini.  Tegemist on elava ja energilise tantsuga, mida tantsitakse saidi rütmile - Dum-Dek- Dum-Dum-Dek. Tihti kasutatakse tantsus aksessuaarina keppi ning siis kutsutakse seda tantsustiili Raqs al assaya. Tõenäoliselt on see tantsustiil välja kasvanud meeste võitluskunstist tahtiib, milles mehed näitavad, kuidas nad suurt keppi sõjarelvana käsitleda suudavad. Kepid oli sirged ja valmistatud puidust, naturaalset värvi. Hiljem hakkasid mehed tahtiib´i esitama festivalidel ja muudel üritustel muusika saatel. Nii kujunes välja see folkloorne tants. Naised ei ole ajalooliselt oma tantsus keppi kasutanud, kuid nüüdseks on lavalaudadel levinud kaunistustega bambusest kepi, assaia, kasutamine. Naiste  versioon on muidugi palju naiselikum ja pehmem. Mahmoud Reda trupis ei tantsinud kunagi naised assaia´ga. Reda sõnul on naiste tants meeste imiteerimine, kuna sellest trupis olid mehed olemas, siis ei olnud vajadust naiste tantsimise järele.
Mehed kannavad saidi´t tantsides pikki pükse ja laiade varrukatega hõlsti.  Naised  kleiti ja vööd või rätikut  puusadel ja peakatet.
 
Tanoura. Tannuura tähebab tõlkes seelikut. Algselt on tegu traditsioonilise sufide meditatiivtantsuga, mille juured ulatuvad Türgi Osmani Impeeriumi aegadesse. Sufi pöörlemine kujutab endast meditatsiooni keereldes, ning seda viivad tänini läbi dervišid. Keereldakse vasakul jalal kasutades paremat jalga lühikesteks tõugeteks. Tiireldakse ühe koha peal kellaosuti liikumisele vastassuunas parem käsi kõrgel, peopesa ülespoole ja vasak käsi madalal, peopesa allapoole. Keerleja keha peab olema lõdvestunud, silmad avatud, kuid fokuseerimata, nähtav pilt hägus. Tannura´t tantsitakse tavalilselt grupis, üks mees keskel ja teised pöörlevad ringis ümber tema. See sümboliseerib derviš´it kui päikest, mille ümber tähed tiirlevad. Egiptuse versioon tannuura tantsust on sarnane, kuid erineb riietuse poolest. Egiptuses esitatakse seda pigem teatraalsel kui spirituaalsel eesmärgil. Egiptuses dervišid kannavad värvilisi ornamentidega seelikuid ja demonstreerivad sellega oma tantsuoskust.

Muwashat e Andaluusia. Andaluusia on Lõuna-Hispaania osa, mis oli 800 aastat araablaste poolt okupeeritud. 10.sajandil alguse saanud Andaluusia klassikaline muusika, mille järgi tantsiti araablaste poolt vallutatud Hispaanias, on sajandite jooksul kaduma läinud ja originaalist pole meieni midagi jõudnud.  Selle tantsustiili taaselusatajaks oli Mahmoud Reda, kes lõi selle kuulates Andaluusia muusikat. Tantsustiili iseloomustavad arabeskid ja see on suuresti mõjutatud vene balletist. Sammud on väikesed, käed graatsilised ja väljapeetud. Puusatööd on tantsus vähe ja kui seda on, siis on see pehme. Vahel kasutatakse tantsus parterit. Aksessuaaridena kasutatakse rätikuid ja tamburiini. Muwašaẖ tuleneb araabiakeelsest sõnast uašaẖa, mis tähendab tõlkes  loori, pearätti, salli. Sellist rikkalikult kaunistatud loori kandsid peas Andaluusia naised. Kuigi tants on oma nime saanud just tänu sellelele elemendile, ei näe seda tänapäeva tantsijatel epas tihti. Esimese muwašaẖ´i kostüümi mõtles välja Farida Fahmi vanade Andaluusia kostüümide motiivide põhjal.


Shamadan e Candelabra
. Kandelaabriga tantsimine on Egiptuses vana traditsioon. Suurt mitmeharulist põlevate küünaldega kandelaabrit kannab peas Egiptuse pulma kutsutud tantsijanna, šamaä´dan on üks osa pulmarongkäigust. Põlevate küünaldega sümboliseerib ta noorpaarile teed õnnelikku tulevikku. Tantsule on iseloomulik pehmus ja see nõuab head isolatsioonitehnikat. Küünlajalg peab olema peas liikumatu, tuleb osata oma keha kontrollida, et liigutada puusi, rindkeret ja pehmelt astuda.


Semsimiyya.
  Simsimeia on  kandletaoline muusi
kapill ja selle sõnaga tähistakse muusikastiili, mida viljeletakse Suessi kanali linnades - Ismailias, Port Saidis ja Suessis. Simsimeia on Suessi folktantsu truppide lahutamatu osa. See on lõbus ja kiire tants, aeglasi osasi tatnsus ei ole. Palju on hüppeid, hüplemist, kasutatakse plaksutamist ja sammud meenutavad charlestoni. Rekvisiidina kastutatakse tantsus lusikaid. Tantsul ei ole tüüpilist etnilist kostüümi, riietutakse erinevatesse stilisiseeritud töölisklassi riietesse: kalurid, sadamatöölised jne. Simsimeia on elav traditsioon, ka tänapäeval kutsutakse Suessi piirkonnas peetavatesse pulmadesse selle tantsu esitajaid külalisi lõbustama.  


Siwa.  Siiwa oaas asub Lääne- Egiptuses, 50 km Liibüa piirist. Siiwa on beduiinide tants. Kõrbebeduiinide rõivad on kaunistatud hõbeehetega, mis võivad kaaluda kuni 10 kg.



Zar.  Zär  on Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas viljeletav rituaal. Vaatamata sellele, et see on islami seadust järgi keelatud, on tegemist selle kultuuriruumi lahutamatu osaga. Zär on tervendav rituaal, milles osalevad tavaliselt naised. Seda peetakse oluliseks naiste vaimse tervise hoidmise seisukohast ning see on võimalus suhelda teiste naistega ilma mingite piiranguteta. Mehed osalevad selles riituses kui trummimängijad või ohvrilooma toojad.
Tants zär on seda rituaali jäljendav šoutantsu stiil. Seda iseloomustavad juuste loopimised küljelt küljele, ülakeha ja juuste ringid, pöörlemised, seda kõike kas sammudega, seistes või põlvitades. Tavaliselt lõpetatakse tants enda  põrandale kukutamisega, näidates, et
ollakse  endast kõik  andnud.

Tants väljaspool Egiptust

MuudesLähis-Ida riikides ja Põhja-Aafrikas tantsitavad tantsud. Loe edasi...

Aksessuaarid tantsus

Traditsioonilised ja vähem traditsioonilised  tantsus kasutatavad rekvisiidid.

Muusika ja rütmid

Ülevaade araabia muusikast ja rütmidest. Loe edasi...

Araabiakeelsed väljendid

Siit leiad mõned tähtsamad araabiakeelsed kõhutantsuga seotud sõnad. Loe edasi...

Kodus harjutamiseks

Lihtsad nõuanded kodus harjutamiseks. Loe siit....

Vigastuste vältimine

Loe edasi ....

Liitu

Kontakt

diina30@hotmai.com

click
                      tracking